Olen oma tegemistega jõudnud Tallinna Ülikooli, IKUMUMU erialale. Esimene aasta on läbi saamas ning nagu alati, tuleb vastu astuda eksamitele. Enne eksamit on vaja aga veel mõned väikesed ülesanded täita, siin on üks neist, väike võrdlus J. Brahmsi ja J.Haydni klaverisonaatide vahel.
Johannes Brahms
Klaverisonaat nr 3, f-minooris, Op. 5, 1853
Antud Brahmsi klaverisonaat on viieosaline, mis on ebatavaline, võrreldes tavaks oleva kolme või neljaosalise klaverisonaadiga.
- Allegro maestoso
- Andante., Andante espressivo
- Scherzo, Allegro energico avec trio
- Intermezzo, Andante molto “Rückblick”
- Finale. Allego moderato ma rubato
Sonaat algab tugevate, massiivsete akordidega üle kogu klaveri. Muusika on tume, samas helgete hetkedega, kuid puuduvad liigsed kaunistused ning õhuline hüplemine. Kuulajani jõuab majesteelikus ja dramaatilisus. Rütmid mängivad olulist rolli meeleolu ja pingelisuse edasikandmisel. Lisaks enda muusikalisele materjalile, kasutab Brahms ka muusikalisi tsitaate Beethovenilt ja Mendelssohnilt. Muusika on programmiline, näiteks neljanda osa nimi on “Rückblick” ehk mälestus, teise osa alguses on Otto Inkermanni luuletus,
Der Abend dämmert, das Mondlicht scheint,
da sind zwei Herzen in Liebe vereint
und halten sich selig umfangen
da sind zwei Herzen in Liebe vereint
und halten sich selig umfangen
minu konarlik tõlge
Läbi õhtu varjude särab kahvatu kuu,
armastuses on ühendatud kaks südant,
kes üksteist õndsalt omaks võtavad.
Franz Joseph Haydn
Klaverisonaat D-duuris, Hob No. 19, 1767
Haydni sonaat on erinevalt Brahmsi omast klassikaliselt 3 osaline.
- Moderato
- Andante, Adagio, ma non troppo
- Finale, Allegro assai
Esimese asjana täheldan sonaadis energilisust ja positiivset meelestatust. Puuduvad massiivsed tugevad akordid, meloodia on staar ning esile tulevad kiired, kaunistatud käigud, kus põhirolli mängib parem käsi ning vasakul käel on pigem toetav roll. Kirjeldaksin muusikalist materjali õhulise, kergekõlalise ning mängulisena. Internetis kaevates leidsin ka huvitava fakti, et Haydn kasutab oma sonaadis hüpermeetrilisi nihkeid, (Minu arusaama kohaselt on hüpermeetrika suuremal skaalal meetrika, mis omakorda tähendab regulaarselt esile tulevad mustreid ja aktsente, nt taktid ja löögid)
Siinkohal jätkan järgmise võrdlusega koorimuusikas.
Siinkohal jätkan järgmise võrdlusega koorimuusikas.
Giuseppe Verdi
"Nabucco" ooperist koor "Va, pensiero"
libretto: Temistocle Solera
1842
"Va, pensiero", tuntud ka kui "Orjade koor" on kurtev, lüüriline, laulev ning hingepõhjast tuleva ja hinge puudutava meloodiaga vägev koor orkestri saatel. Tekst on inspireeritud "Psalmide raamatust" psalmist 137. Koor algab võimsate instrumentaalsete hõigetega. Verdi on suutnud teksti mõtte suurepäraselt muusikasse kirjutada. Kuulates ja sõnu analüüsides tundsin enda hinges seda sama kodumaa igatsust ja armastust, millest orjad laulavad, vaatamata sellele, et elan täitsa omas riigis. "Va, pensierot" on koguni peetud võimalikuks Itaalia patriootide hümni kandidaadiks, kuid selle tõesuse üle toimub endiselt diskussioon.
Kooris puuduvad soleerivad hääled, kõik laulavad ühtselt ning see tugevdab veel enamgi selle sõnumit koduigatsusest ja eksiilis olles paremast unistamisest.
Ludwig van Beethoven
Sünnipäevakantaat prints Lobkowitzile "Es lebe unser theurer Furst"
1823
1823
"Es lebe unser theurer Furst" eesti keelde tõlgituna "Elagu kaua meie prints" on lühike kantaat sopranile, koorile ja klaverile, kus põhiliseks sõnumi edastajaks on sopran. Koori roll on selles teoses täiesti erinev Orjade koori omast. Siinkohal on koor rahvamass, kes eeslauljat toetavad ning ülistavalt hõikavad. Pala meeleolu on pidulik ja tähistav, nii nagu üks korralik sünnipäevakantaat ikka olema peab.
Pean tõdema, et on põnev näha ja tunnistada, kui mitmekülgne on koorimuusika ning mida sellega saavutada on võimalik. Orjade koor meenutab mulle laulupidu ja seda kuidas Eestlased kõik ühiselt vabaduse eest laulukaare all laulavad. Beethoveni printsi sünnipäevakantaat on aga ideaalne näide sellest, kuidas utiliseerida koori nii, et see jätaks rõkkava ja ülistava rahvamassi mulje, ilma et koori üle koormama peaks.
Pean tõdema, et on põnev näha ja tunnistada, kui mitmekülgne on koorimuusika ning mida sellega saavutada on võimalik. Orjade koor meenutab mulle laulupidu ja seda kuidas Eestlased kõik ühiselt vabaduse eest laulukaare all laulavad. Beethoveni printsi sünnipäevakantaat on aga ideaalne näide sellest, kuidas utiliseerida koori nii, et see jätaks rõkkava ja ülistava rahvamassi mulje, ilma et koori üle koormama peaks.
Georg Friedrich Händel
Messiah HWV 56
1741
And the glory of the Lord, A-duur
"Messias" on Händeli kuues teos inglise oratooriumi vallas, ta suutis selle valmis kirjutada 24 päeva jooksul. Nagu alati, tasub tähelepanu juhtida ka sõnadele, pühakirjakohase teksti on koostanud Charles Jennens.
"Messias" struktuur meenutab ooperit kuid ei ole siiski dramaatiline vorm. "And the glory of the Lord" on I osa I stseenist "Jesaja ennustus lunastusest", mille tekst on koostatud Jesaja, Haggai, Malakia, Luuka, Sakarja ja Matteuse raamatutest. See on esimene hetk teoses kui partiid esitab koor. "And the glory of the Lord" on issandat ülistav koor, mis on elav, energiline ja rõõmsameelne ning ütleksin, et orkestrisaade on koguni tantsuline. Puuduvad dramaatilised rollid ja soleerivad hääled.
Teos algab lühikese orkestraalse sissejuhatusega, millele järgnevad aldid, korrates sissejuhatustes esitletud materjali. Järgnevad teised hääled, bass kordab alti fraasi olles soprani ja tenorifraasidega homofoonilises harmoonias. Teos jätkub korduste variatsioonidega kõigi häälte vahel nii polüfooniliste kui ka homofooniliste tekstuuridega. Meeleolult, energialt vastandub see drastiliselt Verdi Orjade koorile.
"Messias" struktuur meenutab ooperit kuid ei ole siiski dramaatiline vorm. "And the glory of the Lord" on I osa I stseenist "Jesaja ennustus lunastusest", mille tekst on koostatud Jesaja, Haggai, Malakia, Luuka, Sakarja ja Matteuse raamatutest. See on esimene hetk teoses kui partiid esitab koor. "And the glory of the Lord" on issandat ülistav koor, mis on elav, energiline ja rõõmsameelne ning ütleksin, et orkestrisaade on koguni tantsuline. Puuduvad dramaatilised rollid ja soleerivad hääled.
Teos algab lühikese orkestraalse sissejuhatusega, millele järgnevad aldid, korrates sissejuhatustes esitletud materjali. Järgnevad teised hääled, bass kordab alti fraasi olles soprani ja tenorifraasidega homofoonilises harmoonias. Teos jätkub korduste variatsioonidega kõigi häälte vahel nii polüfooniliste kui ka homofooniliste tekstuuridega. Meeleolult, energialt vastandub see drastiliselt Verdi Orjade koorile.
