Horvaatia

Meie Reis Horvaatiasse

Päev 1
Eesti-Läti-Leedu-Poola

 Kogetu põhjal võin ma oletuslikult öelda, et kui sa sõidaksid Varssavist välja 70-ne alas 110-ga, siis jääksid sa endiselt teistele autojuhtidele jalgu.
 Pole mingit vajadust sõita kalli raha eest Hispaaniasse või kuhu iganes mujale vormelit vaatama, piisab vaid Poolas Varssavi poole sõitmisest, et saada kätte täielik rallielamus ning tõdeda seda kui lollid ja idiootsed võivad inimesed olla ning endiselt igast totakast olukorrast elusana välja tulla.
 Liiklus on kohati nagu hullumaja puhvet- mööda kihutatakse paremalt- vasakult, siit- sealt ning olen kindel, et nii mõnigi lendaks meist meelsasti üle kui see vaid võimalik oleks.
 Üks uhke punane Ferrari põrutab meist jumaliku V8 mootori põrinaga mööda, ilmselt loodab meie taga sõitva gigantse halli Lexsusega võidu sõita ning see tal ka õnnestub.
 Inglasi tundub Poolas palju olevat, sest nii mõnigi autojuht peab õigemaks vastassuunavööndis sõitmist ning muudab sedasi tavalise sõidutee kolmerealiseks.

Päev 2
Tsehhi- Austria

 Silmapiirile ilmuvad mäed.  Ööbisime telgiga Austrias Taya's jõekäärus jalgpalliväljaku taga. Hommikul ärgates nägime, kuidas kohalik papi kala püüdis. Ta sai kätte umbkaudu pooleteistkilose kala, pani selle veega täidetud ämbrisse kus olid maisiterad, küpsis ja leib ning siis tüki aja pärast viskas ta selle suure, ilusa kala vette tagasi!! o.o Üldiselt oli see papi üks tore onu ning meenutas Edgar Valteri koomiksi jahimeest.

Päev 3
Saksamaa
  
 Mööda kiirteed kihutades vaatad ringi ning ootad millal ometi silmad halli sinise vilkuriga BMW-d. Liiklus on kõvasti organiseeritum :P
 Peatume Füssenis et saada üks hea silmatäis und ning, et järgmisel päeval külastada Hullu Ludwigi lossi.
 Füssen on üks ütlemata armas linnake Saksamaal. Mitte väga suur aga ka mitte väga väike- täpselt paras.
 Meie majutuskoht tundus olevat väga vana, sest ükskõik kuhu sa ka ei astunud kuulsid sa kõlavaid kriukatusi ning lootsid siis, et sa kedagi naabritest üles ei äratanud. Lõpuks avastasin, et kui käid treppidel ringi nagu liiga paksult riidesse pandud kloun- ehk siis üks jalg ühel pool trepiäärt ning teine teisel pool- siis suudad sa ringi liikuda ilma ühtegi heli tekitamata.
 Kui olime oma kodinad tuppa sättinud ning kümme korda ära imetlenud vaate aknast siis otsustasime, et on paras aeg minna õhtust sööma. Söögikohta läksime otsima vanalinna mis oli hingematvalt kaunis. Tundus väga hubase ning kodusena. Tiirutasime ringi ning ei suutnud valida seda õiget restorani. Astusime juba ühte sisse ning osad meist hakkasid sööki tellima kui ma märkasin, et seal kartulit ei pakutagi. Soovitasin siis osadele, et võiks ka tolle söögikoha vastas olevasse söögikohta minna ning nad nõustusid sellega. Istusime väljas lauataha ning jäime kelnerit ootama. Saime oma menüüd kätte ning hakkasime valima. Valisime küpsetatud seakoodi prae. Ja siis me ootasime, mahlaklaasid nina ees ning imetlesime vaadet. Ootasime, ootasime ja ootasime... Naljatlesime, et nüüd mindi alles siga püüdma, too jookseb neil veel eest ära ning varsti tormab siga ruiates nurgatagant välja, kogu köögitoimkong tal kannul ning et meie saame siis hüüda-
 " Vaata, meie praad jookseb!"
 Kui söök lõpuks pärale jõudis vajus mu suu lahti. See oli hiigelsuur! Sellele lõpu peale tegemine nõudis suurt pingutust, aga sain sellega enamvähem hakkama =)

  

Iseennast tuleb ka jäädvustada =P

 Pärast söömist käisime linnapeal ringi ning imetlesime piiskopi lossi mille seintel oli mitmeid päikesekelli. Hoov oli kaunistatud kümnete huvitavate rauast kujudega ning lossi enda seinad olid freskosid täis. Nood olid taastatud vanade seinamaalingute järgi. 
 Hommikul saime majutuskohas süüa sooja saia Nussaga, moosiga ning määrdevõidega. Nämm. Kõhud kõigil täis, pakkisime oma kotid autosse ning sõitsime Hullu Ludwigi lossi vaatama. Umbes pooletunnine jalutuskäik mäest ülesse ning me olimegi lossi juures. Tohutu, ilus... just selline kus mina hea meelega elaksin =)
Pärast seda veeresime Oberammergau poole.

Imeline vaade piiskopilossi juures olevalt künkalt

Piiskopi loss

Piiskopilossi sisehoov

 Oberammergau on puunikerdajate külake, niisiis pidime tingimata ka seda külastama. Pärale jõudes olid minu silmad igasuguste erinevate puukujude jõllitamisega nii hõivatud, et suutsin oma varbad posti vastu ära lüüa. Tüüpiline mina. 

 Sõime Hotel Wolfis, kus toidukogus oli samuti üpris pirakas. Nälga need sakslased küll ei jää, eriti kui nad koguaeg niimoodi söövad.

Päev 4
Saksamaa- Austria- Sloveenia

 Mäed ning Milka lehmad, kelle jalad on ühel küljel lühemad kui teisel x)
 Siinsed majad graffitit ei vaja. Pole ühtegi majakest mis poleks pintsliga üle võõbatud. Majaseinad on täis suurepäraseid maalinguid, mis jutustavad lugusid või kaunistavad aknaraame. Märkasime vist isegi Tristani ja Isolde lugu =)
 Sõitsime pool ööd mägede vahel ning jõudsime ööpimeduses ka Sloveeniasse. Pärast südaööd ületasime Horvaatia piiri.


Päev 5
Sloveenia- Horvaatia

 Magasime umbkaudu kolm tundi bensiinijaama juures ning siis jätkasime päikesetõusul oma teekonda, et lõpuks õhtul oma sihtkohta pärale jõuda.
 Tolle päeva vaated aknast olid kõige imelisemad. Ma pole vist elus enne nii kaunist, imelist ning suurepärast vaadet näinud. Sõitsime mägedes, kõrgel, kõrgel, kõrgel.... Ning kui aknast välja vaatasin laius minu silme ees üüratu sinine meri. Piilusin kutsikasilmadega aknast välja ning unistasin juba hetkest mil saan oma varbad sellesse sinisesse jumalikku vette pista.

 Horvaatiasse kohapeale jõudsime õhtul kui väljas juba pimenes. Sellest hoolimata otsustasime ujuma minna ning haarasime oma ujumisriided ning rätikud ning vudisime randa. Pidime veel minule ja papsile ujumissussid ostma, sest siinses meres on palju, palju merisiile, kelle otsa palja jalaga kohe üldse mitte astuda ei taha. Tõmbasime õega sussid jalga ning astusime vette...
 Jahe. Mõnus. Õnn. Rõõm.
 Kuna õhk on niii palav, siis tundus vesi jahedana, aga kui too veesoojus oleks  Eesti meres, siis ilmselt mõtleksin ma, et merejumal Poseidon keedab minust parasjagu suppi.
 Kõnnid vees edasi, seisad, harjud ja sukeldud. Ülimõnus. Ja siis satub vesi sulle suhu ning sa ujud pinnale puristades vett suust välja nagu mõni merekoletis... Brhkkklrpffhh. Soolane. Väga, väga soolane. 
 Olime vees umbkaudu 15 minutit ning tulime siis välja. Õues oli juba päris pime. Ronisime mäest üles oma Apartmenisse ning vajusme siis üsna kiirelt kõik vooditesse ning uinusime. Seljataga oli pikk ja väsitav teekond autoga Eestist Horvaatiasse. 

Päev 6 
Horvaatia

Päev 7 
Horvaatia

Tavaline hommikune rutiin. Ärkan. Söön ning siis lähen ujuma =) Toon merepõhjast välja igasugust huvitavat kraami. Mulle tõesti meeldib sukelduda. Kui mu prillid vaid nii kiiresti seest uduseks ei läheks oleks kõik ideaalne.

 Õhtul tekib soov jalutada ning kuskil maha istuda ning kirjutada. Kunstniku inspiratsioonilaks. Lähengi siis mereäärde. Kõnnin kaugemale kui ma varem veel kõndinud polnud ning leian ühed mõnusad kaljunukid. Istun sinna maha ning lasen pliiatsil paberi peal ringi liikuda.

Mina kirjutamistuhinas =)

 "Päike on loojas, taamal paistavad linnatuled ning õhk on soe. Mitte ühtegi sääske ega segavat putukat.
 Rahu.
 Vaikne muusika.
 Kaugel mäenõlval värelevad linnatuled nagu jaanimardikad Augustikuul.
 Kivikalju minu all neelab vett ning sülitab selle siis välja. Neelab uuesti ning sülitab jälle välja.
 Ma olen justkui harjunud selle lõunamaa soolase vee ning sooja õhuga. Hinge kerkib teatud kurbus kui mõtlen, et paari päeva pärast jätan ma selle imelise paiga maha ning suundun kodu poole ( mida ma ka juba veidi igatsen)."

 "Punaste juustega tüdruk istub tasaselt loksuvas meres lamaval suurel kivirahnul. Tema hinges on rahu, kurbus, igatsus ning õnn.
 Tüdruku unistus on täide läinud.
 Ta liigutab mõtlikult oma jalgu vees ning vaatab silmapiirile, kus kõrgete mägede taha on kerkinud tumedad pilved.
 Tähed on väljas kuid vesi loksub endiselt. Ta ei väsi kunagi. Ta ei kao kuhugile.
 Huvitav kas merisiilid magavad juba?
 Ma vaatan merd ning olen õnnelik- kõik on hästi."

 "Keset vett istub üks tüdruk. 
 Kalad näksivad tema jalgu, kuid tüdruk ei märka.
Ta justkui hõljuks.
 Inimesed otsivad teda, hüüavad, kuid tüdruk ei kuule.
Ta haihtub- lahustub tumedas soolases vees.
 Ning kusagil lendab üks linavästrik kes hoiab endas tüdruku hinge."

 "Ja sealt lendab üks täht... ning sealt teine. Lootus on see mida nad meile annavad. "Soovi midagi" sosistab kusagilt üks vaikne hääl ning ma soovingi..."

 "Kusagil siin, minu silme all, ujub üks merineitsi. Ta naerab heledalt, kuid me ei kuule teda, sest me ei tea. Ei tea, et ta on kusagil seal ning, et ta on õnnelik."

"Lained tulevad ning tõmbavad mind jalgadest. Kutsuvad mind mängima, kuid ma ei lähe. Tean, et on salakavalad need lained ning mind merejumalale vastu tahtmist külla võivad viia.
 Ei Poseidon! Täna mitte, ma ei ole Ariel ega keegi keda sina käsutada võid. Ma olen sõber."



Päev 8 
Horvaatia

 Tänane päev oli planeeritud Tubrovniku külastuseks. Hommikul kella 11ne paiku pakkisime end autosse ning põrutasime Tubrovniku poole, mis asub Makarskast umbes 150-ne kilomeetri kaugusel.
 Jõhkralt palav. Istun kõrvalistuja kohal. Aknad on mõlemalt poolt täiesti alla lastud niiet mõnus õhuvool paitab mu nägu. Parem käsi päevitab aknaraamil ning teine käsi hoiab valmis pandud kaamerat, et tabada iga vähimgi kaunis vaatepilt. Kohalejõudmine võtab kaua aega. Teed on nii käänulised, et enamus ajast tuleb sõita seitsmekümnega. Autos on nii palav, et mu õel hakkab pea valutama. Teeme vahepeatuse, et sirutada jalgu ning vaadata, mida kohalik papi teeääres müüb. Mesi, moosid, õlid, mahlad, tomatid, viigimarjad ja nii edasi. Dracula neid siin kimbutama ei hakka, sest ka küüslaugukimbud on letil olemas.

Meie vahepeatuses olid ühed bulgaarlased hädas oma autoga. Paremale poole pööras auto hästi aga vasakule mitte. Ilmselt oli nende rooliklapil midagi viga...

Käime katuseid mööda...

McGonagall kass

Sweet mashed potatoes..... vot see on elu =)

Ja hüpe... Paps tabas ära väga õige momendi =)

Ilus vana laev... hakkame piraatideks ning kaaperdame selle ära :D

  Tagasi jõuame ööpimeduses. Vaatan Makarskas autoaknast välja ning oiii.. ennäe! Ferrari! Punane Ferrari. Pean selle juurde kindlasti tagasi tulema. Poekotid tuppa viidud otsustan selle Ferrari üles otsida. Võtsin papsi ka kaasa ning läksime Ferrarijahile :D  Ja vot kus lops, leidsime tolle auto ülesse. Ning saime veel boonust ka, sest täpselt tolle auto vastas teisel pool teed oli teine, lahtise katusega punane Ferrari. Siin toimub vist mingisugune punaste Ferraride kokkutulek :P

Tuul tõuseb aina enam.
Ma olen omas elemendis.
Torm on tulekul

Päev 9 23.Juuli
Horvaatia

 Kõik on palavusega juba enamvähem harjunud kuid siiski väsitab see meid. Ärkame. Sööme. Läheme õega jalutama, et näha kas nood Ferrarid on endiselt tee ääres. Kahjuks mitte, jalutame randa ning läheme ujuma. See meri... see sinine vesi. Too võtab mind endiselt sõnatuks... Sukeldume õega, et leida veel viimasel päeval veepõhjast midagi huvitavat. Tükk aega otsimist ning ma leian selle, mida olen otsinud. TÄIUSLIK MERISIILI KEST. 


Päev 10 
Horvaatia

Istun öösel akna all ning valmistun ärasõiduks. Torm on kohal. Tuul on tugev ning taamal virutab Zeus oma välgunooli vastu mägesid.

Ja nüüd veel pilte üpris suvalises järjekorras =)

Meie tagurpidi Horvaatia =)

Mõnus koopake Makarskas Mere ääres

Lõpuks ometi mõned kasvandused natuke sisemaa poole sõites

Autoaknast on mõnuuus pilti teha :D Kõik surnud sitikad jäävad peale :P

Horvaatia reis oli üks minu senise elu parimaid reise üldse. Kogu see ootusärevus ning õnn mida ma tundisin kui kuulsin, et minu vanemad olid otsustanud, et nüüd sõidame Horvaatiasse ja kõik, oli lihtsalt imeline.

 Märkimisväärsed olid juba kohad kust sõitsime läbi teel Horvaatiasse. Poola, Saksamaa oma üliarmsate linnakeste ning küladega( Füssen vajab kindlasti veel äramärkimist.), Austria oma mägedega, Sloveenia oma veel suuremate mägedega ning juba täiesti sinise merega.

 See hetk kui ma oma silmadega läbi autoakna esimest korda sinise mere poole piilusin oli kirjeldamatu. Minu elu üks suurimaid unistusi läks täide- Ma nägin oma enese silmadega helesinist vett. Ning ma teatsin, et natukene ootamist veel ning ma saan ka oma varbad sellesse sinisesse perfektsusesse pista. Sellel hetkel ei suutnud mind hirmutada isegi minu enese teadmine sellest, et Horvaatia vetes leidub haisid ning päris rannaäärsetes vetes on kivide vahele ennast peitnud ohtlikud merisiilikud kellele otsa astudes riskid sa kohe kindlast kogu oma puhkuse tuksi keeramisega. Aga ma ei mõelnud sellele. Ei muretsenud, sest teadsin, et kõik läheb hästi. Hoidsin oma pöidlaid rusikates ning loodsin kogu hingest, et silman kasvõi silmapilguks mõnda delfiini.

 Makarskasse saabudes oligi üks esimesi tegevusi mereäärde minek. Hoolimata sellest, et päike oli juba loojunud ning rand üsna pime laotasime oma rätikud kividele ning sammusime veepiirile. Tõmbasin sügavalt hinge ning siis torksin oma jalad vette. Soe.. jahe.. soe...jahe.. otsustasin, et vesi on siiski soe, lihtsalt õhk on nii palju kraade soojem koduõhust, et vesi tundub jahedam. Kodus keedaksid merejumalad sinust sellises vees juba ilmselt suppi.

 Järgnevad päevad koosnesidki üldiselt mereääres mitmeid tunde järjest ujumisest, söömisest, voodis lebotamisest ja mererannal jalutamisest. Ujumine ning see tohutu kuumus väsitasid koostööd tehes mind nii kiiresti ära, et peale nelja tundi õues viibimist olin ma nii läbi, et jõudsin vaevu 200 meetrit mäest üles meie Apartmenisse ronida.

 Ujumine koosnes üldiselt kolmest osast: sukeldumine, vee peal selili hulpimine ning vaiksete tõmmetega sügavama vee poole liikumine ning sealt siis turbokiirusel kaldapoole ujumine, sest tihti arvasin ma ennast nägemas vees midagi kahtlast minu poole ujumas. Loomulikult madalamasse vette jõudes sisendasin endale, et see on kõigest minu kujutlusvõime, aga ega see mind eriti ei aidanud.
 Ühel järjekordsel üsna palaval päeval otsustasin minna mäkke ronima. Oleks olnud mõeldamatu mitte minna nende suurte kivikogumike juurde, et siis lähemalt imetleda nende massiivset ilu. Olin ka üsna kindel, et mäe tipust avaneb Makarska Rivierale ning selle ümbrusele imeline vaade.
 Kuna üsna meie majutuskoha lähedal oli üks väiksemat sorti mäeke mille otsas olid suured valged ristid siis valisime papsiga ronimiseks just selle kuna vallutamiseks arvasin endal olevat piisavalt jaksu